Ma olen oma kehaga viimasel ajal natuke pahuksis olnud. Vanad perfektsionistlikud mustrid minus tulevad vahel endiselt esile, arvates, et alati tuleb olla oma parimas vormis. Kohati on raske olnud leppida, kui keha pole teinud koostööd. Näiteks selle pildi tegemise päeval oli mul puhitusest kõht ees ja lisaks sellega kaasnevale ebamugavustundele põhjustas mulle pahameelt, et ma ei näinud välja nii hea nagu tavaliselt. Täielik absurd! Nendes hetkedes olen mõtisklenud, et enesearmastuse sügavus saabki ju avalduda siis, kui me pole need “perfektsed” (mida pole olemas, on vaid meie algolemus) versioonid endast. Usun, et mu aastapikkune võitlus seedimisprobleemidega ongi lisaks toitumisharjumuste olulisusele tulnud mulle meelde tuletama just seda.
Umbes sama, et naistel on alati pilte tehes üks pool “parem”, mis peab poseerides jääma ettepoole 
Ja paratamatus on see, et elu ja meie koos sellega on pidevas muutumises ja kuigi naised sellega tihti leppida ei taha, me kõik vananeme. Tõeline enesearmastus tähendab enda armastamist läbi kõigi nende elumuutuste. Vahel võib enesearmastus sisaldada ka iluprotseduure, süste ja operatsioone, aga mitte siis, kui otsus tuleb sellest ennast mitte aktsepteerivast toksilise perfektsionisti kohast.
Seega, meeldetuletus meile kõigile võtta ennast vastu sellisena nagu me oleme, olla enda vastu õrn ja armastada end sügavalt. 



